Esmaspäeval ilmus Õhtulehes Kaspar Koorti sulest pikem lugu sulgpalliklubi Triiton asutajast, juhatuse liikmest ja treenerist Mart Siliksaarest. Rohkete piltidega illustreeritud artiklit saab lehest lugeda siit.
Järgnev on loo tekstiversioon
TARTU LEGENDI ÕPPETUNNID: kuidas spordis edu saavutada ja Mosambiigi miiniväljal ellu jääda
Vaata, kust otsast tahad: Eesti sulgpallipealinn on Tartu. Taaralinna sulgpallurid on juba aastaid riisunud koore kohalike võistluste kõigis vanuseklassides ning veelgi enam: hiljutistel võistkondlikel Euroopa meistrivõistlustel üheksandat kohta jaganud Eesti koondise kõik kuus sportlast treenivad Tartu klubides.
Kas just ainuisikuliselt, kuid väga suurel määral on selle taga Tartu sulgpallikorüfee Mart Siliksaare aastatepikkune visa töö.
Omal käel ja oma tarkusega
Mart on sündinud, üles kasvanud ja terve elu elanud Tartus Tähtvere linnajaos, sealse pargi kõrval. Niipea, kui jalad hakkasid kandma, läks poisike koos paljude teiste lastega parki ja hakkas seal kõikvõimalikku sporti tegema.
Suvel oli põhiline jalgpall ja talvel jäähoki. Mart on tõsisemalt tegelnud ka korv- ja võrkpalliga ning tennisega. „Olen mänguline inimene. Ma ei kannata väga pikki jookse või ujumisi ega üldse üksluiseid ja monotoonseid tegevusi. Olen olnud puhas sportmängude mees,“ muheleb novembris 71. sünnipäeva tähistanud Mart.
Sulgpalliga tegi ta tutvust praeguses mõistes üsna hilises eas. Ta oli 16-aastane, kui tema isal oli õnnestunud hankida Saksa päritolu puureketid ja plastikpallid. Parki tõmmati võrk üles ja läkski mänguks. „Vaatasime, et kuradi äge lugu ja möllasime selle seltskonnaga seal hommikust õhtuni,“ meenutab Mart.
Esimesel võistlusel osales ta kaks aastat hiljem. Turniir oli edukas ning seejärel liitus Mart Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna võimlemiskateedri juhataja Helmut Valgmaa treeningutega.
Kuigi viimase tütred Reet ja Riina olid Eesti ja Nõukogude Liidu absoluutsed tipud, tõdeb Mart tagantjärele, et laias laastus jätkus treenimine ka siis omal käel.
„Olen eluaeg oma tarkusega treeninud. Valgmaa oli küll ülikoolis õppejõud, kuid ta oli ennekõike tugev organisaator. Trenn oli puhtalt mänguline: kõigepealt pool tundi tagusime vastu seina käe soojaks ja siis Valgmaa ütles, kes kellega mängib ja kes puhkab. Laia tänava spordisaalis, kus praegu asub Uus Teater, oli üks väljak. Kokku oli toona Tartus üldse kaks sulgpalliväljakut. Võrdluseks: praegu on meil ligi 100 väljakut, tõmba ainult võrk üles ja mängi,“ kõneleb Mart.
Kuna saal oli esimeses järjekorras võimlejate päralt, pääsesid sulgpallurid sinna alates kella kaheksast õhtul. Kõigepealt sai platsile eliit ning Mart pidi kamraadidega paar tundi ootama. Kuid sellest ei heitutud ning kui lõpuks mängida sai, tehti seda kella üheni välja. Kui pühade ajal oli saal kinni, roniti vargsi aknast sisse ja anti ikkagi sulgpallile pihta.
Oma esimese Eesti meistritiitli segapaarismängus saavutas Mart 1974. aastal. Kokku võitis ta meistrivõistlustelt kümme medalit, neist kolm kuldset. Mart kuulus kümme aastat ka Eesti koondisesse, millega rännati läbi kõik Nõukogude Liidu avarused. Toonastest aegadest on tal jäänud palju sõpru, kellega suhtleb tänini.
Järjepidevus ja hea tuju
Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetanud Mart alustas mängijapäevil ka treeneritööd. Esiti olid Tamme majavalitsuse metoodikuna ja hiljem Tartu lastestaadioni treenerina tema juhendada jalgpallurid ja jäähokipoisid, kuid mida aeg edasi, seda enam läks rõhk oma suurimale armastusele ehk sulgpallile.
Trennid toimusid algul 5. keskkooli (praegu Tamme kool) kitsukeses võimlas, mõni aasta hiljem mindi 3. keskkooli (Raatuse kool), kus oli saalis ruumi rohkem. Neis koolides töötas ta ka kehalise kasvatuse õpetajana.
Mardi esimestest treeningugruppidest kasvas välja palju hilisemaid tippe: näiteks 1983. aastal tema esimese õpilasena täiskasvanute seas Eesti meistriks kroonitud Peeter Munitsõn, samuti Ain Matvere, Andres Ojamaa, Terje Lall ja Anneli Lambing, kes kõik jõudsid ka Nõukogude Liidu koondise kandidaatide sekka.
1980. aastate keskelt alates, pärast mängijakarjääri lõpetamist, sai Mart kogu südamest treeneritööle pühenduda. Ta töötas kümmekond aastat Tartu Vanalinna spordikooli sulgpallitreenerina ning nimetati 1986. aastal Eesti täiskasvanute sulgpallikoondise peatreeneriks. Seda tööd tegi ta pea 20 aastat.
Mardi juhendamisel jõudis Raul Must kahtedele olümpiamängudele ning kuigi viimane treenib nüüd Tallinnas, ei ole treener latti allapoole lasknud ning töötab selle nimel, et olümpiaunistus täituks meie praegusel parimal naismängijal Kristin Kuubal.
1999. aastal asutas Mart Triitoni sulgpalliklubi, kus toimetab praegu kümne treeneri juhendamisel pool tuhat noort sulgpallurit. Paari aasta pärast kerkib Annelinna serva A. Le Coqi spordihoone kõrvale uus sulgpallihall ning siis peaks see arv kasvama tuhandeni. „Kui selle halli suudan ära teha ja käima lükata, siis võin öelda, et elutöö olen ära teinud,“ lausub Mart.
Mis puudutab tema kui treeneri eesmärke, siis oli sõnum lihtne: Eesti on iga spordiala mõttes kohalikul tasemel konnatiik ning seega tuleb selle nimel tööd teha, et olla konkurentsivõimeline Euroopas ja maailmas.
„Et tippu jõuda, on number üks järjepidevus,“ sõnastab Mart oma seisukoha. „Sa pead tegema tööd, kuid sul peab olema annet ning sa pead suutma mänguliselt mõelda. Ja sa pead nautima seda rasket igapäevast treeningtööd.
Olen mõelnud, et on sportlasi, kes on väga andekad, kuid ei viitsi tööd teha, ning on sportlasi, kes on kohutavalt töökad, kuid kellel pole seda annet. Kumbki pole tippu jõudmiseks ideaalne variant.“
Mart tunnistab, et ta on nõudlik treener ning sellisena ei pruugi ta kõigile tänapäeva noortele sobida. Kuid ilmselt on ta midagi siiski väga õigesti teinud või osanud õigetele hoobadele vajutada, sest on ju tema õpilased täiskasvanute Eesti meistrivõistlustelt võitnud ligi 350 medalit, neist ligi 150 kuldset.
„Järjepidevuse kõrval on teine väga tähtis asi see, et sportlane tuleks trenni hea tujuga. Olen ka ise sportlane olnud ja tean, et kui tuju on kehv, siis ei ole see õige asi. Trenn ei saa olla lõbustuspark, kuid see peab olema koht, kuhu tahavad tulla nii sportlane kui ka treener. Nad mõlemad peavad soovima pidevalt paremaks saada, siis tulevad ka tulemused. Aga muidugi: reket on sportlase käes ja treener saab teda vaid aidata,“ tõdeb Mart.
Maailma parima linna patrioot
Kuigi Mart on suur rännumees, kes on elu jooksul käinud ligi 140 riigis, ütleb ta veendunult, et parim paik elamiseks on Eesti ja parim linn omakorda Tartu. „Kui reisilt tagasi jõuad, on esimene rõõmus hetk siis, kui lennukist maha astud, ja teine rõõmus hetk on siis, kui autosse istud ja tead, et hakkad nüüd Tartu poole sõitma,“ ütleb ta.
Tartu puhul toob ta ühelt poolt välja linna kompaktsuse, kus autoga jõuab igasse punkti vähem kui kümne minutiga, kuid ka kõik muu alustades kaubanduskeskustest ja lõpetades maailma tipptasemel tervishoiuga. Rääkimata ägedatest spordibaasidest.
„Ja kui roheline on Tartu – kui vaatad suvel kusagilt kõrgemalt linna peale, siis tundub, nagu oleksid maal! Kuid rohelus võrdub ju tervis, see on õhk, mida hingad.
Ning turg! Nii maitsvat toitu, kui saad Tartust ja Eestist, on mujalt väga raske leida. Või isegi nii lihtne asi nagu joogivesi: minu hea sõber, Tartu veevärgi juht Toomas Kapp kinnitab, et Tartu vesi on maailma tipptase.
Ma tean, mis on veepuudus. Olen Aafrikas näinud, kuidas naised kõnnivad igal hommikul 50kraadises kuumuses kümme kilomeetrit, et suurte kaussidega vett tuua – ning see on selline, mille kõrval isegi Emajõe vesi tunduks allikaveena,“ kõneleb Mart.
Ta lisab, et kuigi kasvõi Tallinna tuled võivad näida ahvatlevad, pole teda need kunagi tõmmanud. Keegi pole Marti sinna ka eriti meelitanud, sest teatakse, et ta ei läheks niikuinii.
„Meelitavad või mitte, ma ei kavatse siit ära minna, sest elan maailma parimas linnas,“ ütleb Mart lihtsalt.
Mosambiigi öö. Surm sentimeetrite kaugusel
Oma paljudel reisidel ja rännakutel on Mart rohkem kui kümnel korral sattunud ka olukordadesse, kus surm on olnud sõna otseses mõttes silme ees. On olnud hetki, kus endal pole enam midagi teha ja mõtled, et nüüd ongi kõik, kuid on sedagi ette tulnud, kus peab tagantjärele tunnistama, et ju siis mingi kõrgem jõud hoidis sind.
Üks seesugune õnneliku lõpuga seiklus leidis aset 1988. aastal kodusõjast räsitud Mosambiigis, kuhu sõbraliku Nõukogudemaa sportlasi Nõukogude Liidu spordikomitee kaudu võistlustele kutsuti. Et eestlased olid saanud noorsoomängudelt neljanda ja rahvaste spartakiaadilt viienda koha, leiti nad olevat küllalt väärikad, et neid Aafrikasse mängima lähetada. Kuueliikmelisse delegatsiooni kuulus treenerina ka Mart.
Eestlased jõudsid öise lennuga rannikuäärsesse Beira linna ning et öö oli kuum ning India ookean loksus hotelli akna taga nõnda ahvatlevalt, otsustati teha väike öine suplus.
See läks igati edukalt, kuid kui hommikul aknast välja vaadati, jäid esimesena silma randa paigutatud sildid: „Ettevaatust, miiniväli! Mitte siseneda, eluohtlik!“
„Ning siis nägime ka palju käteta või jalgadeta invaliidistunud inimesi, sest Mosambiik oli kodusõja päevil maamiine täis pandud. Meil vedas,“ meenutab Mart ööd, mis võinuks võtta väga traagilise pöörde.
Võistlused Mosambiigis olid üldse omapärased. Näiteks kui ühel päeval sõideti bussiga spordisaali matšile, võttis neid vastu automaaturite armaada, kes oli spordihoone kolmekordselt ümber piiranud. Vähe sellest, ka väljaku kõrval seisis kümme musta meest, laskevalmis automaat käes.
„Muidugi tuli hirm naha vahele, et mida me siis nüüd teeme, aga korraga läks uks lahti ja sisse tuli terve Mosambiigi valitsus, umbes 14 inimest. Siis saime aru, et see oli selleks, et kindlustada nende, mitte meie julgeolekut.
Kuid sellist kogemust pole vist küll ühelgi teisel Eesti sportlasel varem ega hiljem olnud, et mängid ja sinust meetri kaugusel on automaadiga mees, kes on kohe valmis tule avama,“ pajatab Mart.