Koroonaviiruse pandeemia on meie kõigi tavapärase elurütmi segamini löönud ning karantiin ja eraldumine olnud enamikule raske taluda. Samas on vähesed meist kogenud sellist eraldatust nagu Aleksandr Missurkin. Rahvusvahelise kosmosejaama ISS venelasest komandör on oma kahel „ametiajal“ kosmoses veetnud 334 päeva, 11 tundi ja 29 minutit, kirjutab Dev Sukumar BWF-i kodulehel.
Pikk viibimine nelja seina vahel sundis ka Missurkinit hoolitsema oma kehalise tubliduse eest ning üheks vahendiks valis mees oma lemmikala sulgpalli. Esimest korda sulgpalli ajaloos mängiti seda mängu väljaspool Maad veebruaris 2018. Lisaks Missurkinile lõid maailma ajaloo esimesel kosmoseturniiril kaasa veel teinegi kosmonaut Anton Škalperov ning kolm astronauti – Mark Thomas Vande Hei, Joseph Michael Acaba (mõlemad USA) ja Norishige Kanai (Jaapan).
Missurkini sõnul on selge, et ISS-is ei õnnestunud mängides kõiki sulgpallireegleid järgida. „Muidugi polnud see klassikaline sulgpallimäng, sest võrk ju puudus. Valisime suurima võimaliku mooduli ja eemaldasime kogu segava kraami – sulgesime ja eemaldasime kõik arvutid, välja arvatud üks. Reeglid olid väga lihtsad, mängisime paaris. Mina pääsesin „platsile“ kaks korda.“
Kuidas käitub sulgpall kosmoses? „Mängisime nii sule- kui ka plastpallidega. Palli lennukiirus on kaalutuse tingimustes umbes sama, mis Maal, ka palli lennus polnud midagi erilist ega ebaharilikku. Lihtsalt kosmoses ei eksisteeri kõverjoonelist lennutrajektoori, pall liigub otse,“ meenutab asjaosaline. Mis saab siis, kui sulepalli lüüa avakosmoses? „Hea küsimus. Küllap saab pallist uus ümber Maa tiitlev satelliit,“ naerab kosmonaut.
Ehkki Missurkin tunnistab, et pallivahetused ISS-is olid pigem sümboolsed, rõhutab ta, et sulgpall kui sport võib kosmosetiimidele kasulik olla, eriti kui jaamadesse ehitatakse spetsiaalne võimlamoodul. „Kui jooksulindi kasutamine, velotrenažöör ja jõutreening kõrvale jätta, pole kosmosejaam täna veel sportimiseks sobilik paik. Samas tegi mulle rõõmu see, et üks sõber ütles pärast meie mängu, et tulevikus peab jaamas olema spetsiaalne moodul sulgpalli mängimiseks. Ta pidas silmas kosmoselaevu, mis tulevikus lendavad Maast eemale.”
Praegu 42-aastane Missurkin, kes oma kahe lennu kokkuvõttes on üle 28 tunni viibinud ka avakosmoses, teatas, et tema jaoks on kosmoses sulgpalli mängimist võrdne “lipu viimisega Marsile”.
„See üritus muutis psühholoogilise õhkkonna meie rühmas palju paremaks. Kui tulevikus on ISS-is ka spetsiaalne spordimoodul, tagab see kosmonautidele pikkadel lähetustel hea füüsilise ettevalmistuse,“ loodab Missurkin ning lisab, et just sulgpall võib just avakosmoses viibimisel eriti kasulik olla. “Arvan, et sulgpall on väljaspool jaama töötavate kosmonautide sport. Sulgpallis kasutate palju oma randmeid ja ka avakosmoses liigutakse edasi peamiselt randmeid kasutades. ”
Orjoli sulgpalliföderatsiooni ühe asutaja ja iga-aastase kosmonautikapäeva puhul peetava Tähelinna turniiri võitnud Missurkini armastus sulgpalli vastu on kestnud aastaid, pealegi on sulgpall pikka aega kuulunud Venemaa kosmonautide ettevalmistusprogrammi. Selle ala innukas harrastaja oli ka esimese inimesena kosmoses käinud Juri Gagarin.
„Kahjuks ei õnnestunud mul Gagariniga kohtuda, sest ta hukkus palju aastaid enne minu sündi. Mina mängisin sulgpalli esimest korda 2007. aastal kosmonaudikandidaadina ja sain sõltuvuse. Olen sellesse mängu siiani armunud,“ ütleb Missurkin. „Minu arvates on sulgpall elustiil, see on lihtne ja odav, aitab muuta elu pikemaks ning parandab teie elukvaliteeti. Mina teen kõik, et muuta sulgpall populaarseks kogu maailmas ja eriti Venemaal.“
Missurkin on jõudumööda ka maailma paremiku mängudele kaasa elanud. „Muidugi tahaksin rahvusvahelist sulgpalli jälgida palju rohkem kui praegu. Üks minu lemmikmänge ajaloost on 2013. aasta MM-võistluste kohtumine taanlase Jan Østergaard Jørgenseni ja vietnamlase Nguyễn Tiến Minh’i vahel. See oli selline eepiline matš, mille vaatamine õpetab lastele, kuidas saavutusspordis oma psühholoogilist jõudu rakendada.“
Kosmonaut annab nõu, kuidas kriisiolukorras hakkama saada
Pikema aja jooksul perekonnast ja sõpradest eraldatuna elamine ja töötamine suhteliselt kitsastes oludes on kosmosetiimidele olnud algusest peale üks suuremaid väljakutseid. Missurkinil on sotsiaalse isoleeritusega silmitsi seisjatele kolm nõuannet.
„Esimene neist on aktiivne eluhoiak. Minul on nii kosmoselendude ajal kui ka praegu Maa peal olles kogu aeg midagi teha,” ütleb Missurkin. „Isegi kui ma pean oma korteris isoleerituna püsima, pole mul piisavalt aega kõigeks, mida teha tahaksin. Esimene oluline asi on hoida end hõivatuna, isegi siis kui teie liikumisvõime on piiratud. ”
Missurkin soovitab värske pilguga üle vaadata vaadata oma eesmärgid ja igapäevased tegevused. Vajadusel tuleks seada uued eesmärgid ja leida paremaid viise nende saavutamiseks. “Praegu ongi mõtlemise aeg, et leida endale parimad strateegiad ning jõuda selgusele, mida te tegelikult tahate,” ütleb ta.
Tema teine nõuanne on nn negatiivne motivatsioon. “Kosmoses on kõigile selge – kui lähete välja, saate surma. Karantiini tingimustes on kodus viibimisega üsna samamoodi, sest kodus püsimine on palju turvalisem kui väljas käimine. Kui suudate endale sisestada, et kodust välja minemine tähendab ohtu nii teiele endale kui ka teie perele, siis aitab see teil isolatsioonis palju lihtsamalt hakkama saada.”
Kolmandaks soovitab ta olla teadvustada endale energiatõhususe. “Kui mõistate, et te ei saa midagi muuta – näiteks, et kodus olemisele pole alternatiive –, peate oma päevakava uuendama võimalikult mugavaks. Mina muutsin kosmosejaamas viibides palju oma toitumist ning kehalise tegevuse aega ja viisi. Need muudatused aitasid mul tegelikult kulutada palju vähem energiat kui siis, kui ma jätkanuks oma senist elustiili,“ ütleb Missurkin.
„Kui te mõtlete tõsiselt oma elustiilile eraldatuses, leiate endale veidi meelepärast tööd ja kavandate aega ka lõõgastumiseks, siis võtab see nii mõtlemiseks ja tegutsemiseks energiat. Aga kui te töötate selle kallal, hakkab see ka teie heaks tööle. Seega on kolm tähtsat punkti on aktiivne eluhoiak, negatiivne motivatsioon ja energiatõhusus.”
Kirjeldades eraldatusega toime tulekuks vajaliku mõtteviisi muudatuse tähtsust, rõhutab Missurkin ka kehalise tegevuse olulisust ja seda olenemata isoleerituse astmest.
“Kosmosejaama pardal on palju võimalusi kehaliseks treeninguks. Me saame joosta ja rattaga sõita, meil on trenažöörid. Ma tegin seda kõike, aga ma tundsin väga suurt puudust sulgpallist. Kosmoses polnud füüsiline tegevus vajalik mitte ainult hea tervise saavutamiseks, see oli ka vaimse lõõgastumise viis. Mängides saate mõelda millelegi muule ning eraldada selle igapäevastest rutiinsetest toimingutest isoleeritud kohas.“
„Taas Maal olles olen hõivatud paljude tegevustega, kuid enamik neist on Internetiga seotud vaimsed tegevused, näiteks lugemine, kirjadele vastamine, reageerimine ja suhtlemine. Samas on ka nüüd oluline säilitada kehaline aktiivsuses, et hoida oma tervist ning lasta ajul pisutki rutiinsetest toimingutest lõdvestuda. Andke oma ajule natuke puhkust,” soovitab kosmonaut.
Sulgpall on selliseks puhkuseks päris hea mäng kui kohandada see vastavalt tingimustele. „Venemaa sulgpalliföderatsioon alustas projekti nimega Badminton Health ja selles osales ka Orjoli föderatsioon. Tegime mõned lühikesed videod sellest, kuidas saame sulgpalli mängida isegi väikeste tubadega korteris. See pole küll nagu päris sulgpallimäng, kuid aitab inimestel ometi pisut lõõgastuda ning püsida heas tujus ja heas vormis.”